Suiō-ryū iai kenpō ehk veekajaka-stiil on Jaapani võitluskunst, mida pärandatakse põlvest põlve edasi juba 16. sajandi lõpust saadik. Suiō-ryū on Jaapanis ametlikult tunnustatud kui koryū ehk „vana koolkond”, mille alla liigitatakse enne 1876. aasta mõõga kandmise keelu seadust alguse saanud võitluskunstid.

Suiō-ryū võitlustraditsioonis kasutatakse mõõka (iai), lühikest saua (jō), pikka kumera teraga teivasrelva (ō-naginata), lühikest mõõka (wakizashi) ja ketiga sirpi (kusarigama). Koolkond kätkeb endas muuhulgas ka mõõga kiiresti tõmbamise õpetust (iaijutsu), lahinguvälja mõõgatehnikaid (kenpō) ja osalises turvises maadlemist (kogusoku).

Suiō-ryū sündis ajastul, mil Jaapan oli väljumas sajandeid kestnud pidevate kodusõdade perioodist, mida tuntakse ka Sengoku perioodina. Tollal oli relva käsitsemine sõdalaste jaoks elutähtis oskus, sest vajadus enda elu eest seista võis tekkida igal hetkel, nii lahinguväljal kui ka tsiviilelus. Seetõttu pidid toonased võitluskunstid olema võimalikult praktilised ning ka Suiō-ryū keskendub eelkõige vastase alistamisele ja ise ellu jäämisele. 

Kuigi tänapäeval ennast mõõgaga enam kaitsma ei pea, võimaldab Suiō-ryū harrastamine hoida elus vana traditsiooni ja luua side sajandite taguse ajalooga, mida antakse endiselt meistrilt õpilasele edasi. Suiō-ryū praktiseerimine võimaldab ühel ajal treenida oma keha ja vaimu ning saada osa ka Jaapani kultuurist ja traditsioonidest. 

Koolkonnal on ka vaimulik külg: traditsiooni asutaja Mima Yoichizaemon Kagenobu (1577–1665) rändas mööda Jaapanit mägiaskeedina (yamabushi) ning seetõttu on traditsiooni õpetused juurdunud esoteerilises Mikkyō budismis. Mägiaskeetidelt pärinevad näiteks koolkonna lühikese saua, jō tehnikad. Teivasrelva ehk naginatat õppis asutaja oma rännakute jooksul aga kuulsatelt Hiei mäe sõdalasmunkadelt. 

Pärimus ütleb, et rännakute kahekümnendal aastal sai Mima Yoichizaemon Kagenobu sügaval mägedes mediteerides nägemuse vee kohal graatsiliselt liuglevatest kajakatest. Kajakas ei pea vee kohal lendamiseks mõtlema ega vaeva nägema ning sellega kaasnes teadmine, et ka tema mõõk võib sedamoodi vaevatult liikuda. Niimoodi sündiski veekajaka-stiil. Koolkonna tehnikad on seetõttu sageli inspireeritud merelainete ja tuule liikumisest. 

Suiō-ryū koolkonna 15. juht ehk sōke on praegu Katsuse Yoshimitsu Kagehiro, kes õpetab Shizuokas asuvas Heikiukan dōjōs. Tõlkes tähendab heikiukan siniste pilvede saali. Organisatsiooni Eesti haru lõi sōke 2017. aastal ja selle juhiks on Eero Liiv. 

Foto: Sami Hurmerinta, 2013